Soovitused ja nõuanded

Saun on rahvusvaheline sõna. Harilikult tähendab see puidust ehitist või ruumi, kus higistatakse kividest laotud koldest saadud soojuses ja visatakse kerisele leili.

Leiliviskamine kuulub nii igivanade kui ka praeguste saunakommete hulka. Leili abil reguleerib saunaline sauna temperatuuri ja niiskuse endale sobivaks. Just leiliviskamine teeb sauna nii nauditavaks, lõõgastavaks ja samal ajal värskendavaks. Saunaskäimisest saab naudingu ainult hästi ja õigesti ehitatud saunas. Saunatamise põhieesmärk on värske, puhta ja hea enesetunde saavutamine. See õnnestub ainult siis, kui iga saunaline leiab või teab just temale paremini sobivat saunatamisviisi. Seepärast ei järgita saunaskäimisel kunagi ega saagi järgida üksikasjalikke reegleid.

Meeldivat leili oma saunas!

Hea leil

Sobiv niiskus on saunas temperatuuril 80...90°C 40...70g vett/kuiva õhu kilogrammi kohta. Suhtelise niiskusena on see 10...20%. Sellistes tingimustes meeldib enamikule saunafännidele ühe leilikorra ajal viibida 10...15minutit.

Kui sauna leil on väga kuiv, muutub higistamine intensiivsemaks, olgugi et naha pinnal ei tundu higipiisku olevat.
Kui aga leil on väga niiske, on higistamine takistatud.
Kui sellisesse sauna jäädakse liiga kauaks, võib saada kuumarabanduse!

Saunatamise tingimusi ehk temperatuuri, niiskust ja õhuvahetust peab olema alati võimalik reguleerida saunataja isiklike kogemuste ning just antud hetke enesetunde ja tunnetuste kohaselt.

Saunatamise mõnu sõltub väga palju õhuvahetusest leiliviskamisel. Värskes ehk puhtas ja hapnikku sisaldavas leilis on meeldiv ja virgutav olla. Kui õhuvahetus on halb, ei jaksa pikalt leili võtta, sest hapnikupuudus ja kõrge süsihappegaasi (CO2) sisaldus hakkavad kiiresti organismi väsitama.

Lisaks korralikult ehitatud leiliruumile vajatakse heas saunas eelkõige tervet mõistust ja korralikku kerist, näiteks Stovemani saunahju , mitte tipptehnoloogiat!

Õhuvahetus

Õhuvahetus ehk tuulutus saunas on tähtis nii kümblemise kui ka sauna vastupidavuse seisukohalt.
Õhuvahetusel on neli ülesannet:
hoida tühjas saunas ruumid värsked ja kuivad;
tagada kütmisel puude põlemiseks vajalik hapnikukogus;
tuua kümbluse ajal hapnikku sisaldav õhk saunalisteni laval ja eemaldada jääkaineid ja süsihappegaasi sisaldav õhk ning tagada õhuringlus;
viia pärast saunaskäimist ära üleliigne niiskus ja kuivatada konstruktsioonid.

Mehaanilise õhuvahetuse üldiseks lähtealuseks peaks olema varuga arvestatud ventilatsioon ja seda peab saama sauna ajaks väiksemaks reguleerida.
Puukerisega sauna sissetulev õhk oleks soovitatav juhtida kerise alla või taha.
Elektrikerisega sauna sissetulev õhk oleks soovitatav ehitada kerise kohalt.
Sissetuleva õhu ventiil paigutatakse elektriküttega saunas UUSIMA uuringu põhjal kerise kohale ja vähemalt 500mm kerisekividest kõrgemale.
Ideaalne värske õhu sissetuleku koht on seinal, kuid see võib olla ka laes.

Leiliruum

Peresauna minimaalseks mahuks võib lugeda 10m3, mis-puhul sõltuvalt ruumi kõrgusest ja kerise tüübist on põranda pindala 4,5...6m2.
Tuleb märkida, et mahu suurenedes saunatamistingimused paranevad, ehkki kasvab ka soojusenergia vajadus.
Saunalava pikkuse arvutamise aluseks on saunaliste arv.
Igale saunalisele vajatakse umbes 600mm lavapikkust. Lava laius ja sügavus on omavahel ja lava tüübiga tihedas seoses. Istumislava minimaalne sügavus on 550mm, soovitavalt 700...800mm. Kui laval soovitakse lamada, peab ühtne lavapikkus või lauis olema vähemalt 1800...2000mm.
Lava ja keris on õige ehitada nii, et laval olles asuvad saunataja jalatallad kõige ülemistest kerisekividest kõrgemal või vähemalt samal tasemel.

Leiliruumis võiks olla avatav aken.
Sellel ehitiseosal on mitmed ülesanded:
valgustada teed lavalt alla;
luua hajutatud valgusega saunas õdus meeleolu;
võimaldada laval viibijatel välja vaadata;
võimaldada vajadusel leiliruumi tuulutamist.

Kerisekivid

Heal kerisekivil on kolm tähtsat omadust:
peab akumuleerima soojust;
peab olema kuumakindel;
ei tohi sisaldada väävlimineraale.

Kõige paremini akumuleerivad soojust tumedad kiviliigid, nagu talkkivi, peridotiit, gabor ja dioriit.
Heledad ja kirjud kivid kipuvad kiiremini murenema.
Kõige paremini peab kerisel vastu selline kivi, mis koosneb ainult ühest tumedast mineraalist. Selline kiviliik on tavaliselt raske ja üleni must.
Erandi moodustab puhas valge soonkvarts, mis sobib kerisekivi materjaliks.

Kui kerisekiviks kasutatakse väävlit sisaldavat kivi, on nn happevihma oht.
Kui leil kividelt tõuseb, tungib ninna väävlilõhn. Lõhn tekib sellest, et sulfiidimineraali väävel oksüdeerub ja õhus levib väävelhape. Väävligaasid võivad ka sauna puitosad ja metallesemed tumedaks muuta.
Kõige paremini tunneb väävlit sisaldava kivi maastikul ära roostetuse järgi, sestap ei tasu roostes kive kerisesse paigaldada.

Meie soovitame kasutada Soome või Venemaa päritoluga spetsiaalseid kerisekive.
Kivid on soovitav enne kerisele ladumist pesta ja pärast seda ladustada kerisele sedasi, et jääksid piisavad õhuvahed kuuma õhu kergeks liikumapääsemiseks. Selleks, et ülespoole liikuv kuum õhk peatuks ja akumuleeruks paremini kividesse, on soovitav laduda kerise pealmiseks kihiks väiksemad kivid ja tihedamalt. Puukeristele soovitame kasutada kivid fraktsiooniga 70...120mm ja elektrikeristele 50...70mm.
Enne esimest saunatamist on soovitatav uued kerisekivid karastada!
Karastamine on lihtne toiming, esmalt kuumendatakse uued kivid normaalse kasutustemperatuurini või veidi rohkem ja lastakse seejärel iseenesest ja aeglaselt jahtuda (karastamise ajal ei tohi kividele vett visata).

Kerisekivide hooldus

Kerisekive on vaja perioodiliselt vahetada, sest kivid kipuvad murenema ja kattuma nõega.
Vahetusvajadusest annab märku see, kui saun hakkab tavalisest aeglasemalt soojenema.
Soovitav on kive kontrollida, puhastada ja vajadusel välja vahetada kord aastas või umbes 300 küttetunni täitumisel.

Soovitused

ennekõike otsustage oma sauna kütmisviis;
puudega köetav keris annab harilikult „maitsepärase“ leili, nii et kui vähegi võimalik, siis valige alati puuküttega keris;
kui peate valima elektrikerise, ärge unustage traditsioonilist leili meenutavaid akumuleerivaid elektrikeriseid;
vältige alati hõõguvaid metallosi sisaldavaid keriseid, need annavad teie saunaõhku „halbu“ ioone;
valige kerisekivid hoolikalt;
küttepuudest parimad on lepp ja kask;
puhastage korsten vähemalt kord aastas.

Kerise valimine

Kerise võimsus tuleb valida sauna suurusele vastav.
Alamõõduline keris toob kaasa palju ebameeldivusi:
see soojendab sauna aeglaselt;
see ei anna piisavalt leili ja piirab nii sauna kasutamist;
ülekoormatud alamõõduline keris kulub kiiresti ehk „põleb läbi“.
Normmõõdust suurema võimsusega keris ei tee kahju, kui seda osatakse mõõdukalt ja õigesti kasutada või selles on termostaat (elektrikerise puhul).

Alati ei piisa kerise võimsuse määramiseks ainult sauna mahust m³-tes, vaid arvesse tuleb võtta ka järgmised üksikasjad:
kui saunas on klaaspinda (uks, aken, sein), siis iga selle pinna m² kohta tuleb arvestada ligikaudu 1,2 m³ täiendavat leiliruumi mahtu;
kui saunas on soojusisolatsioonita kivist seinapinda, siis iga selle pinna m² kohta tuleb arvestada ligikaudu 1 m³ täiendavat leiliruumi mahtu, kui kivist pind ei asu välisseinas ja 2 m³, kui kivist pind asub välisseinas;
kui leiliruumi välisseinad on soojustamata palkidest (läbimõõduga min 20cm), tuleb kerise valimisel leiliruumi maht korrutada kordajaga 1,5;
kui kerisega soojendatakse ka muid ruume, nagu pesu- ja riietusruumi, vajatakse lisavõimsust 1kw/ruumi kohta.

Puukerise küte

Puudega köetava kerise kütteks sobib põhimõtteliselt igasugune kuiv puu.
Kütteväärtuselt on kask suurepärane, kuid kasutada võib ka leppa ja teisi lehtpuid ning ka mändi ja kuuske. Männi ja kuuse puuduseks on see, et neis olev vaik kütmisel pragiseb ja paugub ning loobib keriseust avades sädemeid põrandale, lisaks sellele põleb kuusk oma vaigususe tõttu pika leegiga.

STOVEMAN